Esimese põlvkonna Honda CR-V-d võib pidada eestlaste esimeseks rahvamaasturiks. See väike linnamaastur võitis omal ajal tähelepanuväärse populaarsuse.Näiteks 1998.aasta alguses oli Honda CR-V oma müügimahult isegi üleüldine turuliider! Vaatamata kunagistele suurtele müüginumbritele pole neid täna pruugituna kuigi palju müügis.

Honda CR-V on üks pioneere linnamaasturite seas – seda esitleti juba 1995.a Tokyo autonäitusel, kuid Euroopa turule jõudis ta alles kaks aastat hiljem.Väikseid maastikuautosid oli turul ka varem olnud (tuntuim näiteks Suzuki Vitara), aga Honda CR-V kontseptsioon oli hoopis teistsugune. Erinevalt eespool mainitud Vitarast polnud rõhku pandud erilisele maastikusuutlikkusele. CR-V-l polnud isegi pidevat nelikvedu, rääkimata diferentsiaalilukkudest ja aeglustitest. Honda nägi läbi,et suur osa džiibiomanikke ei vii oma autot peaaegu kunagi ekstreemoludesse ning tihtilugu ei keerata nendega isegi teelt maha. Samas muutusid džiibid aastatega üha populaarsemaks, kuna pakkusid kõrgemat nägemisvälja, ruumikust ja turvatunnet. Seega tehti CR-V võimalikult mugavaks just tavatarbijale. Rõhku pandi kasutamise lihtsusele ja sõiduomadused muudeti võimalikult lähedaseks sõiduauto omadele.

Jäiga nelikveosüsteemi asemel sai CR-V viskosiduri abil toimiva süsteemi. Oma olemuselt on auto ise esiveoline. Kui esirattad tühjalt kaapima hakkavad, suureneb kardaaniga ühenduses oleva õlipumba tootlikkus ning õlirõhu abil rakendatakse ajutiselt töösse tagasild. Niisugune süsteem polnud sugugi uus nähtus ka sel ajal,ent seda kasutati peamiselt nelikveoliste sõiduautode juures. Viskosiduriga nelikveosüsteem tagab esiteks kokkuhoiu kütusekulus ning teiseks muudab auto paremini manööverdatavaks ja lihtsamini käsitsetavaks.

Mugav, kuid igavavõitu Honda CR-V oli esimestel aastatel mõeldud rohkem huvitava nišimudelina kui tõsise müügiartiklina. Seetõttu polnud ka mootorivalik kuigi rikkalik. Vana mudel oli saadaval vaid 2liitrise bensiinimootoriga, mida pakuti kahes võimsuses (94 ja 108 kW). Kummagi mootoriga pole tegu väga erksa minekuga autoga, sest sõiduki mass pole just väga väike.Kütusekulu pole nii koguka auto kohta sugugi halb. Maanteesõidul enam-vähem legaalsetel kiirustel kulub eluvett 9-10 liitrit sajale. Linnas peaks arvestama 12-14 liitriga. Tegu on igati mõnusa pereauto kontseptsiooniga. Ruumi on lahedalt viiele inimesele ning lisaks on kasutada suur pakiruum. Istumine on kõrgel, mis tagab liikluses hea ülevaate. Kuid poriste ilmadega on võimalus püksid autost välja ronimisega ära määrida. Veidi näotu on sõitjateruumi viimistlus.

Disain on püütud teha võimalikult väheütlev ning mõne inimese jaoks on CR-V seest häirivalt igav.Materjalid tunduvad õhukesed ja kõvad. Võimsama mootoriga mudelitel on natuke viisakamad istmed. Nahksisu meie turule tehase poolt ei pakutud, kuid neid õmmeldi omal ajal Eestis kohapeal päris hulgi.

Veidi võib nuriseda ka müraisolatsiooni ja sisse kostvate kõrvalhelide üle. Kehval teel võib ruum nagiseda. Suurematel kiirustel hakkab väsitama müra. Pikki otsi sõites on 120 km/h peaaegu ülemine piir.Üle selle hakkab umbes 4000 pööret tegev mootor juba nõrgaks jääma ning kütusekulu suureneb drastiliselt.

Ettevaatust, nelikvedu
Sõiduomadustelt on tegu millegi sõiduauto ja maastikuauto vahepealse nähtusega. Keskmisest sõiduautost on CR-V kogukam ja tänu sellele inertsem. Loomult on CR-V tugevalt alajuhitav. Kes on harjunud väikse autoga, seda võib proovisõidul jääda painama tunne, et ta juhib midagi suurt, rasket ja väga ohtlikku.Tegelikult peab lihtsalt arvestama pikema pidurdusmaaga ning võtma teadmiseks, et see auto ei sobi liikluses äkilisteks liigutusteks. Võimaluse korral soovitaks eelistada automaatkägukasti, sest manuaalkastiga on CR-V kuidagi kohmakas ja tema juhtimine nõuab oluliselt rohkem energiat. Automaat lisab muidugi kütusekulule kuni liitri.

Iseküsimus on CR-V nelikveoga harjumine. Maastikul sõites pole väga viga. Seal käitub auto ootuspäraselt ning kui poris madistades tõesti esimesed rattad tühjalt käima hakkavad, siis võib loota, et ehk tagasild aitab hädast välja. Samuti on mõnus lumise ilmaga foori tagant minema kiirendada, kui kurss on ees ja mingeid suunamuutusi pole oodata. Ent ohtlikuks muutub asi lumistel või kruusastel kõrvalteedel, kui auto ootamatult libisema hakkab. Tagasild ei rakendu otsekohe, vaid teatud viivitusega. Käest ära läinud autot püütakse esialgu taltsutada justkui esiveolist sõidukit. Just siis,kui hakkab tekkima mingi kontroll olukorra üle, rakendub ka tagasild ja rikub kõik ära. Auto iseloom muutub järsku ja kardinaalselt. Kogenud juhid saavad hakkama, kuid algajad võivad hätta jääda. Taltsutamiseks on vaja ruumi ning kitsal teel võib vabalt põllule põrutada.

CR-V pole ehitatud maastikuautoks, mistõttu ei maksa südamesse võtta, kui Toyota Land Cruiseri või Land Roveri omanikud seda nime kuuldes põlastavalt naerma hakkavad. Arvestades keskmise autojuhi peaaegu olematut julgust autot proovile panna, võib väita, et CR-V on tegelikult palju maastikusuutlikum kui enamik omanikke isegi aimab. Ärge piirduge autoparklas lumehange alistamisega, vaid keerake polügoonile ning te imestate ise ka!

Tuntud Jaapani töökindlus Üks anonüümseks jääda soovinud Honda teeninduse töötaja ütles, et Honda ei eksperimenteeri oma toodangut kliendi peal, nii nagu mitmed Euroopa autotootjad seda teevad. Omanikud on CR-V töökindlusega igati rahul. Auto kulub ühtlaselt ega lagune ebanormaalselt. Samas muidugi peab tõdema, et suuremate remonttööde järel on tavaliselt omanikel “silmad pihus”, sest remondiarved võivad olla väga suured.

Ühed kallimad asjad, mis võivad vahetust vajada, on logisevad kardaaniristid. Vahetus võib esinduses maksta kuni 40 000 krooni. Tegelikult saab hankida ka taastatud riste, mis maksavad 6000–8000 krooni.

Veermiku remonti ei pea kuigi tihti tegema, ent kui asi ette võtta, peaks samuti umbes 10 000-15 000 krooni kõrvale panema. Ettevaatlik peab olema löökaukudega.
Kui järsemal kohaltvõtul tagasillast kaeblik “kriuks“ kostab, ei ole põhjust veel muretsemiseks. Sel juhul tuleks autoga lihtsalt teenindusse pöörduda ja lasta puhastada viskosidurisüsteem ning vahetada õli.

Valiku ees CR-V täidab oma ülesandeid igati hästi. Pruugituna ostes tuleks loomulikult (nagu alati) vältida romusid ja alumise hinnaklassi autosid.Kuna enamik neist on kunagi ostetud Eestist,siis oleks hea otsida mitte endist firmaautot,vaid soliidset peresõidukit. Peaasi, et läbisõit liiga suur poleks ja teenindusajalugu oleks teada.

Kindlasti ei tohi ostul seada esikohale kõikvõimalikku ise külge riputatud lisavarustust (rauad ja muu taoline). Raudadest pole avariis mitte mingit kasu.Pigem isegi kahju,sest väiksemast avariist võiks muidu pääseda kriimudega, kuid raud surub halvemal juhul veel esitule katki ja kapoti mõlki. Vaadata võib ka väiksemat mudelit HR-V.Tegu on sarnase kontseptsiooniga autoga, ent HR-V on igati miniatuursem. Neid sai ainult 1,6liitrise mootoriga. HR-V juures peaks teadma veel seda, et nendele märgitakse tehnilisse passi ainult neli istekohta. Ja politsei teab seda väga hästi!

Kui eelistate kindlasti pidevat nelikvedu ja seeläbi ootuspärasemat käitumist, võiks vaadata veidi kallimate Toyota RAV4 või Mitsubishi Outlanderi poole (sõiduomadustelt kiidetakse eriti viimast).

Autor: Martin Ruud, Fotod: Tõnu Ojala

www.tehnikamaailm.ee