Lada 110 21.03.2006
Arutelud Lada plusside ja miinuste üle on kütnud kirgi sellest hetkest saadik, kui suurem Lada-buum Eestis lahti läks (umbes 5 aastat tagasi).Hoiakud kipuvad olema väga äärmuslikud ning vaidlused tihti agressiivsed. Ühed omanikud pakatavad rahulolust, teised ei näe selles mudelis midagi positiivset.Mida siis ikkagi arvata odava hinnaklassi Vene autost?
Lada 110 (ja tema kereversioonide 111 ja 112) ilmaletulek käis suurte valudega. Idee ja makett olid valmis juba 1980ndate aastate keskel ning esialgsete plaanide kohaselt pidi uus tulija vanad tagaveolised Ladad välja vahetama 80ndate lõpus. Taheti parimat, aga välja kukkus nii nagu alati. Venemaal käis aeg omas tempos ning ebastabiilsus ei soodustanud kuidagi uue mudeli valmimist.
Uue Lada esmaesitlus toimus alles 1995. aastal,masstootmine algas veel kaks aastat hiljem. Auto lõppviimistlus käis üle kivide ja kändude ning väga piiratud eelarvega,mistõttu jäigi 110 oma arengus kinni sellesse aega, mil mudeli põhiolemus juurutati – 1980ndate aastate keskpaika.
Omamoodi varustustase Keremudeleid on Ladal kolm. Lisaks sedaanile (110) veel universaal (111) ja luukpära (112).Käsitööna valminud kupeedel ja tragikoomilistel limusiinidel pikemalt ei peatuks.
Suurusklassilt on auto sarnane VW Golfiga. Illusiooni suuremast autost loob sedaankere ja kõrge pakiruum. Mugavalt mahutab Lada neli inimest. Vajadusel sõidab ka viiekesi, kuid see pole kuigi mugav reisijatele ega autole. Nimelt hakkavad koormatud autol tagarattad kergesti koopasse lööma. Jalaruumi on taga pea sama palju kui Ford Escortis – ei võimalda laiutada, kuid saab kenasti hakkama.
Euroopa turule suunatud autod (sealhulgas ka Eestisse) omavad Vene masina kohta rikkalikku, ent eurooplase jaoks harjumatut varustust. Standardvarustuses on neli elektriakent, kesklukustus ja immobilisaator. Lisaraha pidi maksma näiteks raadiovalmiduse eest, raadiost enesest rääkimata. Omaette nostalgiana töötas vajadus koos autoga kusagilt komplekt logareid soetada. Soovi korral oli võimalik saada konditsioneer, kuid mitte mingi raha eest ei saanud ABS-pidureid, roolivõimendit ega turvapatju.
Mootorivalik pole just rikkalik, piirdudes kahe 1,5liitrise bensiinimootoriga. Kaheksa klapiga mootor arendab 56 kW ja 16 klapiga 69 kW.Võimsam variant tagab täiesti rahuldavad kiirusomadused. Enamik omanikke on rahul ka Lada kütusekuluga,väites et maanteel kulutab auto alla 6 liitri sajale ja linnas mitte palju üle 7 liitri. Kõik Eestis müüdud Ladad on varustatud sissepritsega (Venemaal eksisteerib ka karburaatoriga variant).
Odavalt tehtud, kuid sõidetav Juhikoht on 110-s oluliselt mugavam ja ergonoomilisem kui vanas Lada Samaras. Käigukang asub juhile lähemal ja erinevalt Samarast on ka rooli kõrgus reguleeritav. Istmed on pehmed ja võrdlemisi mugavad,kuid külgtuge ei paku. Siseruumi disain meenutab Jaapani auto üle-eilset päeva,mis polekski kõige hullem, kui ainult teostus kriitikat kannataks.Paraku on materjalide valik ebaõnnestunud ning viimistlus liialt robustne. Detailid ei istu omavahel kokku, rooliratas paindub läbi, lülitid töötavad ebameeldiva krõpsuga jne. Istmete kangas on vastupidav, kuid istmed vajuvad vormist välja ja riie tõmbub lokki. Üldpilt on kuidagi vildakas ja odav.
Sõiduomadustelt on Lada 110 igati arvestatav auto.Mitte väga konkreetne ja jäik, kuid tavakasutajale igati argine sõiduriist. Erinevalt tänapäevasest lääne autost on Lada veermik seadistatud pigem kehvade teeolude jaoks.Põhi on kõrge,vedrukäik pikk ja kehvadel teedel on mugav sõita. Energiliseks sõiduks pole Lada 110 kõige parem valik, sest pehme vedrustus laseb auto kurvides korralikult kaldu. Samuti pärsib auto tunnetust aeglane rool ja ebamäärased käiguvahetused. Suurematel kiirustel muutub müra väsitavaks. Lääne autoajakirjade testides on Lada 110 saanud palju kriitikat kehvade pidurite pärast. Kvaliteet väga kõikuv Ilmselt käivad Venemaal asjad kuidagi ülejala ja konkreetse auto seisukord on seotud palgapäevaga autotehases. Auto ostmine on nagu Vene rulett – kas õnnestub või mitte.
Ladal on olemas väga rahulolev klientuur, kes sõidab mitu aastat ilma suuremate probleemideta. Samas on inimesi, kes maadlevad päevast päeva erinevate hädade otsas ja tunnevad end võrdlemisi abitult.Lada esindajad ja teatud seltskond rahulolevaid omanikke liigitavad kõik kuuldavale toodud probleemid halva kohtlemise ja alatu laimamise rubriiki.
Tõsi, mõnede probleemide korral on vaieldav, kas süüdi on kehv kvaliteet või tõesti hooletu omanik. Näiteks paari kuu vanusel autol oli purunenud käigukast – teenindusest soovitati seepeale tulevikus I käiguga mitte üle 3000 pöörde lasta,sest II käigu sünkronisaator olevat nõrk koht… Olgu käigukastiga kuidas on, aga kuidas saab auto kasutajast sõltuda see, kui summuti roostetab kahe aastaga täiesti läbi? Või rebeneb katalüsaator keevitusest lahti? Veel hullem – rohkem kui ühel korral on kuulda olnud juhtumitest, kus ootamatult on üles öelnud piduri peapump ja edasine jäänud juba saatuse hooleks. Loomulikult ei esine mainitud vead kõikidel autodel, kuid peab tunnistama, et üllatusi võib ette tulla omaniku sõidustiilist sõltumata.
Päris tüüpvigu ei ole lihtne välja tuua, sest peaagu igal omanikul on oma lugu rääkida. Levinumate probleemidena hakkavad silma erinevad elektroonikamured. Küll süttivad armatuurlaual kahtlased tulukesed, küll langeb kesklukk või mõni muu elektriseade rivist välja. Teinekord piirduvad mured korrodeerunud pistikühendustega, kuid enamasti tahab mingi andur ikkagi väljavahetamist. Sugugi harvad pole elektriliste aknatõstukite rikked.
Mootori mehaaniline pool on tugev ja sõidab 200 000 km kindlasti. Iseasi on mootori elektroonika.Kui tühikäigul töötab auto normaalselt aga jõudu pole üldse ning pöörded palju üle 2500 ei lähe, võib kahtlustada õhulugeja riket. Irooniline, aga see kergesti lõppev detail on kogu auto juures üks väheseid, mis kannab endal uhket kirja “Made in Germany”.
Ajakirja Za Ruljom väitel on Lada kvaliteet kehvem kui perestroika ajal. Mõistlikum tundub olevat osta pruugitud auto. Kogemused näitavad, et tehase praak tuleb esimese paari aastaga välja ning vigu likvideerides peaks auto mingil hetkel hakkama alluma normaalse kulumise loogikale.
Hind ja kulud Lada suurimad voorused tulevad esile tema pikaajalisel kasutamisel,mitte proovisõidul. Nimelt kulud. Lada sobib vähenõudlikule inimesele, kelle jaoks auto on tavaline kodumasin ning prioriteediks madalad ülalpidamiskulud. Kui veab, siis nii ka läheb. Hooldamine on lihtne ja varuosad odavad.Remont ei nõua väga kvalifitseeritud mehaanikuid.Mitmed omanikud hindavad võimalust auto juures ise üht-teist korda teha. Keeruliseim sõlm auto juures on mootori sissepritse, mida ei tohiks ise torkida. Kui peaaegu iga teise auto puhul võib rääkida nõrgast veermikust, siis Lada on erand – ikkagi Venemaa teede jaoks projekteeritud. Esisild peaks sõitma 100 000 km ilma suurema remondita. Esimesena kuluvad ära šarniirid ja need maksavad 95 kr/tk. Remondikulude kogu eelarve võib odavatele varuosadele vaatamata siiski suureks paisuda, sest nagu juba öeldud, on kvaliteet ebaühtlane.
Pruugitud Lada 110 saab kätte alates 35 000 kroonist. Keskmised hinnad jäävad aga vahemikku 40 000– 50 000 krooni, mis pole nii uue auto kohta sugugi palju.Turuväärtuse langus on esimese kolme aastaga keskmiselt 60%. Kui pruugitud Lada osta liisinguga,saab läbi väga väikese kuumaksega. Isegi kaskokindlustus on näiteks kolmeaastasele Ladale naeruväärse hinnaga – superkasko aastamakse umbes 3000 krooni.
Soodsale hinnale vaatamata on pruugitud Ladale ostjat leida võrdlemisi raske. Kui autokauplused pakuvad kampaaniate korras suvalist marki vana auto tagasiostu, siis Ladat keeldutakse tihti üldse vastu võtmast. Inimesed lihtsalt ei usalda seda kaubamärki ning eelistavad kas või kolm korda eakamat lääne autot. Lada esinduskauplus ise ei hinda ka sõidukite jääkväärtust kuigi hästi. Kui enamasti pakuvad automüüjad uue auto viieaastase kasutusrendi jääkväärtuseks 15–20%,siis Lada esindajad pakkusid 0%. Soovi peale kaubelda see 10protsendiseks vastati, et “niisugust riski me ei võta“.