Opel Zafira tõuseb teiste kompaktsete mahtuniversaalide seast esile võimalusega mahutada seitse inimest ja nende diplomaadikohvrid (juhi oma mahub pakiruumi, ülejäänud peavad enda oma süles hoidma). Jääkväärtust hoiab Zafira hästi ning pruugitud eksemplaride hinnad pole kuigi odavad. Kas niisugust autot tasub osta?

Opel Zafira pööras 1999. aastal kogu Euroopa mahtuniversaalide turu pea peale. Varem oli valik lihtne – väikesed mahtuniversaalid (neid polnud küll veel kuigi palju) mahutasid viis inimest, suuremad seitse. Opel suutis oma geniaalse istmete kokku klapitamise süsteemi tõttu paigutada napilt üle 4,3 meetri pikkusesse autosse seitse inimest.Tõsi, pakiruumi siis enam sama hästi kui ei jäänud. Originaalne Flex7-süsteem tegi istekohtade arvu muutmise ning auto ümberseadistamise imelihtsaks. Volkswagen ja Ford loobusid seepeale analoogse (kuid viiekohalise!) auto turule toomisest ning vaatasid hapu näoga Opeli aastatepikkust turuliidri rolli kõrvalt (nii VW Touran kui Ford Focus C-MAX jõudsid tootmisse alles 2003.aastal).

Janused mootorid
Põhiolemuselt pole Zafiras midagi erilist – Opel nagu iga teinegi. Väike mahtuniversaal on istutatud eelmise põlve Astra põhjale, tehtud on vaid veermikus raskema auto kandmiseks hädavajalikke muudatusi.

Mootorivalik on tuttav teistelt Opeli mudelitelt. Baasmudeli 1,6liitrine mootor on vähe levinud. Tühjalt või vähese koormaga sõites saab temaga kenasti hakkama, kuid täiskoormaga pole lood kiita.1,8liitrine bensiinimootor on natuke parem. Proovisõidul jätab ta tavaliselt väga särtsaka mulje, kuid sellest ei tasu ennatlikke järeldusi teha. Suurema inimeste hulga liigutamiseks on Zafira veoülekanded tehtud aeglasteks ning see maksab kätte maanteel.

Mootori pöörded tõusevad kõrgele, müra muutub väsitavaks ning tagatipuks suureneb kütusekulu. Bensiinimootoriga Zafira ei ole kuigi ökonoomne. Eriti tunnebki seda maanteel. Mainitud mootoritega on linnakulu küll igati mõistlik 10 liitrit sajale, kuid maanteel kulutab Zafira olenevalt kiirusest ja inimeste arvust 8–10 liitrit. Seda on juba palju. Mõistlik valik on kaheliitrine diiselmootor. Ühes kitsas pööretevahemikus liigub diisel isegi päris teravalt, kuid õlipõletaja põhiargument on ikka ökonoomsus. Maanteel isegi umbes 6, linnas 8-9 liitrit 100 km läbimiseks. Kaheliitriseid diisleid oli kahes võimsuses – 60 ja 74 kW. Viimastel aastatel oli valikus ka 2,2liitrine diisel võimsusega 92 kW.

Suurematest bensiinimootoritest oli kasutusel 2,2liitrine (108 kW) ja 2liitrine turbomootor (141 kW). Need jõuallikad teevad Zafirast märgatavalt paremate sõiduomadustega auto, kuid annavad tunda kütusekulus. 2,2liitrine automaatkastiga Zafira kulutab linnas umbes 13-14 liitrit sajale. Jõukatele friikidele oli mõeldud “sportbuss” Zafira OPC (2,0 Turbo 141 kW).

Kõik istmed alati kaasas
Sõiduomadustelt ei paista Zafira millegi erilisega silma. Saksa autole omaselt on vedrustus üsna jäik, mis aitab säilitada mingisugust juhitavust ka suurematel kiirustel ning parandab auto käitumist täislastis. Tühjalt kipub ta raputama ja kehvemas korras autodel saadab seda veel sõiduruumis plasti kaeblik nagin.

Seest pole Zafira väga ruumikas. Istumisasend on püstine ning ruumi on küll kõrgusesse, kuid mitte laiusesse ja pikkusesse. Pikal sõidul võib vasak jalg ära surra, sest seda pole kuhugi kas või korraks välja sirutada. Istmed on kõvad ja ei väsita, kuid peatugi pole toetamise eesmärgil kasutatav. Juhikoht tervikuna on lihtne ja ülevaatlik. Käigukang võiks asuda kõrgemal.

Nähtavust piiravad laiad A-piilarid. Üks endine omanik kurtis, et tegi kunagi Zafiraga avarii, sest vasakpööret sooritades jäi vastu sõitnud auto A-piilari varju. Selline olukord võib tõesti tekkida, sest kogukad piilarid tekitavad näotu pimeda nurga. Aga see kipub olema enamiku selle klassi autode tüüpviga. Flex7 istmete kokku lappamise süsteem on leidlik. Kõik Zafirad on standardvarustuses seitsmekohalised. Tavapärastel mahtuniversaalidel on enamasti vaja üleliigseks muutnud istmed välja tõsta ning kuhugi varju alla paigutada (korterelamus elaval inimesel võib see päris tõsine probleem olla – tuppa istmeid ju ei too). Tihti on istmed nii rasked, et naisterahvas ei jõuagi neid tõsta. Zafira tagumised istmed saab aga paari liigutusega põrandasse peita ja kadunud nad ongi! Keskmine istmerida välja ei käi, sellel saab seljatoed maha pöörata või kogu istmerea ettepoole n-ö vaheseinaks lükata.Isegi väiksem kanuu mahub autosse, sest maha saab pöörata ka parempoolse esiistme seljatoe. Vanusega ei ole istmete süsteemid järele andnud ning enamasti toimib kõik laitmatult.

Peamiselt pisirikked
Eelmise põlvkonna Astrat peetakse Opeli viimaste aegade üheks õnnestunumaks mudeliks. Zafira kasutab sama platvormi, mistõttu pole siingi suuremaid üllatusi oodata. Veermik on üllatavalt vastupidav ning pukside vahetamise vajadus pole kuigi koormav. Varuosad on pigem odavad kui kallid. Ecotec-mootorid pole mingil põhjusel enam nii lollikindlad ja pikaealised kui vanad 8 klapiga Opeli mootorid. Sagedamini kurdetakse suure õlikulu ning streikiva mootori elektroonika üle. Mõnikord aitab “aju“ üleprogrammeerimine, kuid alati terendab võimalus mõni andur või kogu juhtplokk välja vahetada. On esinenud ka juhtumeid, kus auto ei tunne oma võtit ära ning käima ei lähe.

Diiselmootor tahab kvaliteetset kütust. Korralikul omanikul ei tohiks diisliga rohkem probleeme olla kui bensiinimootoritega. Mitu üle 200 000 km sõitnud Zafira omanikku mäletavad vaid paari eelsüüteküünla vahetust ning ühel juhul ka õhukulu anduri riket. Pisivigadena mainitakse vilistavad pidureid ja kojameestega (eriti tagumisega) seotud rikkeid.

Mehaanikud nimetavad suurema probleemina vanemate aastakäikude autodel roolilati rikkeid. Tilkuma hakanud roolilati vahetus tähendab umbes 15 000–20 000 kroonist väljaminekut. Roolilatti on võimalik ka taastada, mis on umbes poole odavam, kuid kvaliteet sõltub ilmselt tegijast.Sama roolilati probleem puudutab ka Astrat.

Puudulik kontseptsioon
Üldiselt öeldakse, et kui mõni asi sobib kõigeks, siis tegelikult ei kõlba ta millekski. Zafira kohta päris nii ei tahaks öelda, kuid mõneti puuduliku lahendusega on tegu küll. Mõõtmetelt on Zafira üsna väike (vaid 3 cm pikem kui Astra Caravan), mis muudab tema kasutamise seitsmekohalisena väga ebamugavaks. Tagumised istmed on rohkem hädavariant ning täiskasvanud inimene seal pikalt paigal ei istu. Laiuses ja kõrguses polegi küsimus, kuid jalad lähevad pikapeale krampi. “Täismajaga“ sõites ei tule ventilatsioon oma tööga enam toime ning tagumistel istmetel läheb umbseks.

Viiekohalisena on tegemist mahuka pereautoga, kuid mitte oluliselt mahukamaga kui Astra Caravan (maksimaalse kaubaruumi maht vastavalt 1500 l ja 1700 l). Astraga võrreldes on Zafiral koormusvaru suurem (peaaegu 200 kg suurem registrimass), mis tähendab, et samad mootorid on ühendatud aeglasemate ülekannete otsa. Tulemuseks on lühemad käiguvahed, rohkem mootorimüra ja juba eespool mainitud suurem kütusekulu. Erinevate Opelite tehaseandmeid kõrvutades näeme, et samade mootorite korral on isegi Vectra Caravani kütusekulu Zafira omast väiksem.Astrast rääkimata. Praktilisus ja panipaikade arv on samuti küsitavad. Autos on küll kuus topsihoidjat, kuid pakiruumis pole mitte ühtegi kohta, kuhu paigutada näiteks aknapesuvedeliku kanistrit. See liigub siis igas kurvis valju kolinaga ühest nurgast teise. Suurmaid asju vedades pole neid millegi külge kinni siduda.

Kui seitset istekohta reaalselt vaja pole ning tohutu kaubaruumiga pole ka midagi peale hakata, oleks mõistlikum ost tavaline viiekohaline Astra Caravan või Vectra Caravan. Astra on Zafirast märgatavalt odavam, Vectra umbes samas hinnaklassis. Mõlemal juhul võidate kütusekulus, Vectra puhul ka reisijate mugavuses.

Juhul kui seitsme istekoha vajadus on ilmne, tasuks vaadata suuremate mahtuniversaalide poole. Näiteks VW Sharan on suure tõenäosusega veidi kallim, kuid tema 7 istekohta on kõik võrdväärselt kasutatavad. Kõik istmed on ükshaaval välja tõstetavad (mitte väga rasked) ning milline kaubaruum (2610 liitrit Zafira 1700 vastu)!

Autor: Martin Ruud, Fotod: Martin Ruud

www.tehnikamaailm.ee