Mercedes C klass 23.04.2006

Mercedes-Benzi C-klass tuli turule 1993, kui eelkäija 190E oli püsinud tootmises juba üle 10 aasta. 190E oli lõpuni edukas müügiartikkel,kuid sai ajakirjanduses tihti sarjata oma liiga konservatiivse välimuse pärast ning pälvis mitmel pool hüüdnime “vanapapide auto“. Uue mudeliga püüti seda viga kõrvaldada ning C-klass sai hoopis nooruslikuma ja dünaamilisema välimuse.


Mercedes-Benz C-ClassLaiema kliendibaasi leidmiseks valmistas tehas ette neli erinevat paketti, mis pidid sobima erinevatele sihtgruppidele.Baasmudel Classic, luksuslikult viimistletud Elegance, nooruslikult värvikirev Esprit ning sportlikus seades Sport.Classic ja Esprit olid nn säästumersud,ehk siis väga napi varustusega ja odavad (Espriti põhierinevuseks oli sportvedrustus). Elegance ja Sport olid justkui teise klassi autod, rikkalikumalt varustatud ja paremini viimistletud.


Kirju mootorivalik Nagu Mercedesele kohane,viitab mudelinimi mootori töömahule.Baasmudelil C180 on seega 1,8liitrine (90 kW) jõuallikas.Sellele versioonile järgnevad C200 (100 kW), C220 (110 kW) ning C280 (142 kW).Viimane mainituist on R6-bensiinimootor, ülejäänud on nelja silindriga.1996.a lisandusid uute mootoritena 2,3liitrine vabalthingav reasneljane ning sama mootor mehaanilise ülelaadimisega (C230 Kompressor). Võimsused vastavalt siis 110 kW ning 142 kW.


Mercedes-Benz C-ClassC-klassi sõiduki keres valmis ka esimene Mercedes-Benzi ja tuuningufirma AMG ühistöö vili – C36 AMG.3,6liitrise R6-mootoriga (206 kW) mürsk kiirendas nullist sajani 6,7 sekundiga ning püüdis konkureerida BMW M3- ga. Alates sellest mudelist sai AMG poolt tuunitud autosid osta ja hooldada läbi Mercedes-Benzi võrkude. Mercedest ilma diiselmootorita ei kujuta ilmselt paljud endale ette. C-klassil kasutati algusaastatel kolme vabalt hingavat diiselmootorit. Tegemist oli töökindlate,kuid väga jõuetute mootoritega. 2,5liitrine 110kW turbodiisel lisandus alles 1995. aasta lõpus. Päris viimaste aastate autodele paigaldati ka uue põlvkonna C200 CDI ja C220 CDI mootorid. 1997. aastal läbis C-klass uuenduskuuri, mille käigus sai auto uued kaitserauad, uued karbilaiendid ning esituled, detailierinevusi oli ka sees.Hoopis põhjalikumalt võeti ette tehnika ja elektrisüsteem. Uute mootoritena tulid esimest korda firma seeriaautode ajaloos kasutusele V6- jõuallikad.C220 asendus uue V6-mootoriga C240ga ning vana C280 sai sama töömahuga V6.Sportversioon C36 AMG saadeti pensionile ning asemele tuli C43 AMG V8.

Suurepärase tasakaalustusega R6- skeemiga mootorite asendamine V6- ga (mitte ainult C-klassil, vaid ka E-l) ei olnud põlistele fännidele sugugi mokkamööda. Eriti mage tundus veel ametliku põhjendusena toodud väide, et auto omanik mootorite erinevust nagunii ei tunne,kuid V6 tootmine on firmale odavam. Kohati liiga noortepärane C-klassi mootorid on küllaltki isikupäratud ning auto pakub rohkem mugavat kulgemist kui ehedat sõidurõõmu. Olgugi et C-klass püüti teha eelkäijast dünaamilisem ja noortele kergemini seeditav,ei ole siin E36-kerega BMWga midagi võrrelda – üks on sportauto, teine luksussõiduk. Kahju on nendest noortest hakkajatest poistest, kes on raisanud palju raha oma C-klassile tumedate tagatulede, spoilerite ja valjuhäälse summuti ostmiseks, lootuses sellega autole vähegi käredamat iseloomu anda.

Sõita on C-klassiga väga mugav ning põhiolemuselt käitub ta nagu Mercedes ikka – rahuliku loomuga, kindel ja soliidne. Palju sõltub mootorist. Väikesed mootorid sobivad linnaliiklusesse hästi,kuid maanteel on nad väsitavad. Siinkohal polegi probleem niivõrd möödasõitudes, kui aeglastes ülekannetes, mis muudavad auto suurtel kiirustel lärmakaks. Sõidumüra ongi C-klassi üks enim mainutud puudusi. Kuna C-klass on sama raske kui W124-kerega E-klass, on ta maanteel meeldivalt stabiilne. Olenemata mootori suurusest,võiks võimalusel eelistada automaatkäigukasti, sest see muudab Mercedese hoopis kergemini käsitsetavaks. Tagavedu pole vaja karta, sest elektroonilised “abilised“ ei lase autol kunagi perutama hakata.


Mercedes-Benz C-ClassTäpselt nagu eelkäijal,on ka C-klassil sõitjateruum võrdlemisi kitsas. Neli normaalses mõõdus täiskasvanut mahuvad sinna sisse küll, ent Ford Mondeo või isegi Audi A4 on selgelt ruumikamad. Juhikoht on sarnane vana hea W124 E-klassi omaga. Armatuurlaud koosneb sirgetest ja lagedatest pindadest, siledapinnalisest keskkonsoolist ja suurest roolist.Ainus vahe,et E-klassi mahub ka kõhukas juht mugavalt rooli keerama,C-klassi aga mitte. Siseruumi viimistlus sõltub suuresti varustuspaketist. Classic- ja Esprit-mudelitel on tihti istmepolster väsitavalt kirgas või koguni vikerkaarevärviline. Ühesõnaga mitte midagi soliidset. Samuti puudusid nende mudelite baasvarustusest puitliistud ja igasugune elektrivarustus.Üldpilt on üsna lage ja näotu.Vana kooli Mercedese klient oskaks lugu pidada ainult Elegance-varustusest. Sellel mudelil on alati viisakad istmekatted ja halli plastmassi asemel rohkelt puitu. Keskkonsoolis on mugav käetugi.Kuigi ka siin võib teinekord väike vigur sisse tulla ja võite sattuda näiteks üleni lilla või rohelise sisemuse otsa!


Mercedes-Benz C-ClassTöökindluselt tasemel
Kui täna kostub aeg-ajalt kriitikat Mercedese kvaliteedi aadressil, siis W202- kerega C-klass kuulub veel vanade ja töökindlate Mercedeste koolkonda. Mootorid käivad ketiga ning neid loetakse üsna igavesteks.Probleeme võib olla ainult elektroonikaga. Eriti puudutab see vanu R4-mootoreid,millel võib hakata tühikäik jukerdama või kaob mootorist igasugune jõud. Suure tõenäosusega on siis viga lambdaanduris, õhukulumõõtjas või gaasiklapis. Puudulikku lambdaandurit on lihtne diagnoosida, kuid vigast õhukulumõõtjat ei pruugi ka diagnostikaga välja selgitada. Maksab see mõõtja sõltuvalt allikast vahemikus 3500–7000 krooni. Akut vahetades tasub ettevaatlik olla. Auto “aju“ asub pakiruumis otse aku kõrval ning virutades sellele hooletult raske akuga pihta, avaneb teil kohe võimalus uus juhtplokk osta. Seda on muide korduvalt juhtunud ja see must karp on päris kallis. Veermik on vastupidav nagu vanal E-klassil. Šarniire tuleb siiski aeg-ajalt vahetada. Esimesed alumised šarniirid on odavad (umbes 350-400 kr/tk),kuid ülemised tulevad koos õõtshoovaga ning maksavad umbes 1500 kr/tk. Veel tasub teada, et keerulise süsteemiga esiklaasi kojamees ei ole päris hooldevaba. Seda peab korrapäraselt määrima,muidu võib mootor läbi põleda. Kasutada võib ka W124-kerega E-klassi kojamehe mootorit, kuid siis tuleb pistikud ringi teha.

Ostusoovitused
Mercedes-Benz C-ClassPruugitud autode platsidel seisab massiliselt C180 mudeleid, C200 ja C220 on juba haruldasemad. Uuena oli C180 ja C220 hinnavahe umbes 100 000 krooni, täna maksavad nad umbes ühepalju. Kuna kütusekulu vahe pole eriti suur (kuni pool liitrit sajale), tasub mugavama sõidu huvides eelistada midagi toekamat kui C180. Hinnatasemed kõiguvad päris laias skaalas. Punane või valge ilma igasuguse varustuseta baasmudel maksab alates 55 000 kroonist, samas soliidne musta metallikuga kaetud automaatkastiga Elegance umbes 85 000 krooni. Mõelge läbi,kas tahate lihtsalt autot või tõelist Mercedest.Võimaluse korral tasub alati maksta juurde Elegance-varustuse eest. Esiteks on tegemist hoopis nauditavama autoga,teiseks on tema hilisem müümine lihtsam. Kui võimalik, eelistage automaatkasti, pärast proovisõite mõistate isegi,miks! 1997.aasta sügisel läbi viidud facelift muutis auto paremaks, mistõttu hinnavahe on õigustatud.Lisaks ohtratele välimust ja kasutusmugavust (näiteks hoopis paremad esituled) parandavatele nüanssidele võeti siis kasutusele elektrooniline võti SmartKey,mis muudab auto vargakindlamaks. Sellist autot on võimalik varastada ainult originaalvõtme või puksiirauto abil. Eriline häda on muidugi siis, kui vargal on kodutöö tegemata jäänud ning ta titaanvõtmega elektroonilise süüteluku lõhub (see maksab umbes 13 000 krooni).


Kindlasti tasub uurida auto ajalugu, seda eriti uuematel ja värskelt toodud autodel. Mercedese omanik Saksamaal ei ole nii rumal, et viskaks oma auto hoolderaamatu minema. Isegi kui see läheb kaduma, tellib ta dublikaadi, sest vastasel juhul ei õnnestuks tal oma autot hea hinnaga müüa. Eriti veel juhul, kui tema 10 aasta vanuse auto läbisõit oleks tõepoolest ainult 180 000 km (nagu enamasti väidetakse). Päringud auto kohta tasub Saksamaale saata faksiga või helistada, sest e-mailidele mingil põhjusel enamasti ei vastata.

Mercedes on vastupidav auto, kõik sõltub vaid eelmistest omanikest. Ei ole vaja karta ka üle 300 000 km sõitnud autot, kui tal on korralik hooldusajalugu ja avariivaba kere.
Ostke pigem kallimalt korralik eksemplar ning te naudite aastaid muretuid kilomeetreid. "Mersu nagu Mersu ikka," ütlevad omanikud.

 

Autor: Martin Ruud, Fotod: Martin Ruud
www.tehnikamaailm.ee

Читаи больше: TehnikaMaailm artiklid

Toyota Prius 20.11.2010
Chrysler Sebring 20.11.2010
Mazda 6 20.11.2010
Bmw X5 27.04.2010
VW Passat 23.04.2006
Subaru Impreza 22.04.2006
Peugeot 406 22.04.2006
BMW 8 seeria 21.04.2006
Opel Zafira 20.04.2006
Audi A6 20.04.2006
VW Caravelle 20.04.2006
Ford Focus 20.04.2006
Honda CR-V 19.04.2006
Opel Calibra 03.04.2006
Lada 110 21.03.2006